Suusakirg ja poisipõlvest kaasa saadud rahutus – nimetagem teda siis seiklusvaimuks – olid käivitavaks jõuks üha pikemate polaarretkede ette võtmisel. Koos Teravmägedelt leitud norralasest sõbraga ületati suuskadel Gröönimaa jääkilp ja suusatati esimeste inimestena ilma välise abita põhjapooluselt koju Teravmägedele. Guinnessi rekordi väärilist tulemust tunnustati lisaks Ernest Shackletoni nimelise polaarauhinnaga.

Juba pärast oma esimest Arktikas käiku sai Timo lahutamatuks kaaslaseks kaamera ja ta on sellest ajast peale sulamise tagajärjel kaduvat jäämaailma talletanud, tehes seda nii teaduslikust kui isiklikust perspektiivist lähtuvalt. Timo fotod on leidnud avaldamist nii Eestis kui kaugemal ja saanud mitmel juhul ka rahvusvahelise tunnustuse osaliseks. Polaaruurija ja -rändurina on Timo avaldanud mitmeid teaduslikke ja populaarteaduslikke kirjutisi ning reisikirju. Viimaste hulka võib lugeda ka raamatu „Jäine teekond: omal jõul põhjapooluselt maismaale”.

Timo on veendunud, et kogemus – olgugi, et vahel valus –  on parim õpetaja, mida ei asenda miski. Ja seal, kus lõpeb mugavustsoon, tõeline elu alles algab. Kui oled kord teele asunud, siis siht võib ju sul silme ees olla, kuid iial ei tea, kuhu sa päriselt välja jõuad. Ja selles seisnebki teel olemise ilu ja võlu. Timo hindab kõrgelt kirge, mis on tahtejõu tõhusaim kütus. Ta on öelnud, et on alati püüdnud järgida omaenese sügavat sisehäält, ükskõik kui ebaratsionaalne see vahest pole ka tundunud.